Arst on Sprite, patsient on Janu - Janu ei võida kunagi!
Päris üllatav, aga samas hea oli Delfist lugeda Liis Arujärve suhteliselt tasakaalustatud lugu patsiendi ja arsti suhetest Eestis. Paraku ei ole lihtsat lahendust nende suhete paranemisel loota, sest sõjaväemeditsiin, mis Eestis endiselt valitseb ja mida ülikoolis endiselt õpetatakse, ei pea oluliseks ravialuse(!) isiku aktiivset kaasamist. Sõjameditsiinis on oluline kiiresti ravialuse seisund stabiliseerida ning vältida tüsistuste teket kõigi võimalike meetoditega (nt ulatuslik amputatsioon). Hilisem "sõjaveterani" toimetulek ei huvita enam kedagi, peamine on ikkagi "säilitada elu". Sõjameditsiini probleemid on praegu päevakorral ka Ameerikas, kus Iraagi sõja veteranid otsivad ravivõimalusi ja inimlikku abi nii vaimsete kui füüsiliste traumadega.
Pärast Eesti taasiseseisvumist on ka arstid pidanud võtma omaks turumajanduse reegleid a la "klient on kuningas", "ressursid on piiratud" jne, kuid probleem ongi selles, et arstide meelst ei ole patsient klient vaid ikkagi ravialune isik, kellele peab abi osutama. Partnerlussuhted arsti ja patsiendi vahel on esialgu vaid ilus teooria, mistõttu ei arene ka õendus nii kiiresti kui võiks (sest hiaglaid valitsevad siiski arstid) ning hooldajatelgi on mugavam võtta üle arstide suhtlemismall.
Loomulikult on ka teistsuguse suhtlemisviisiga arste-õdesid-hooldajaid, kuid see on pigem tingitud kaasasündinud isikuomadustest ja heast lastetoast, aga mitte sihipärasest harimisest , mis peaks algama tõesti nädalasest "patsiendiks olemise" treeningust ülikoolihaiglas. Äkki ongi nii, et hea arst on see, kes saab arstiks pärast lapsepõlves palju haiglas veedetud aega, mitte ei langeta otsust lootusega "igavesele leivale" ... 
3 kommentaari:
kategooriliselt ei nõustu Teie üldistusega!
olen arst-resident ja äsja põhiõppe kadalipu läbinuna võin Teile kinnitada, et ülikooli programmis on päris palju tähelepanu pühendatud patsientidega suhtlemisele: esimesel kursusel õpetatakse eetikat, õppekavas on sees mitmed suhtlemisalased tsüklid- alates videotreeningutest ja lõpetades med.õiguse kontekstis käsiteletavate probleemide lahendamisega, terviseedenduse aastane tsükkel, peremeditsiini tsükkel, mis ongi põhimõtteliselt orienteeritud patsiendiga suhtlusele jne jne jne. ka kõikide teiste kliiniliste tsüklite jooksul saavad arstitudengid oma suhtlemisoskust lihvida, sest 3-6.kursuse tudengid õpivad haigevoodite kõrval ja seda kõige otsesemas mõttes...rääkides ja suheldes patsiendiga.
Arstiõpe on üks keeruline, kuid väga mitmekülgne protsess. Iga arst teab,et diagnoosi annavad mitte analüüsid, vaid põhjalik anamnees.
Põhiasi, mis on meditsiinis viimasel aastakümnel muutunud, on patsiendi roll. justnimelt! patsient on koostööpartner ning sisuliselt osaleb oma haiguste raviprotsessis... Need ajad, mil arst määras/käskis/lubas/keelas on ammu läbi!!!
Ma vabandan, et see kommentaar nüüd väga pikale venis ja ehk liiga emotsionaalne tuli. arst ju ka inimene :)
Ma nõustun, et paljud nõukogude aegse kooliga arstid evivad muud suhtlusstiili, kuid kaasaegne meditsiin on hoopis teistsugune ja ma mõistan ka patsiente, kes korra-paar sellise suhtelmisega kokku puutudes üldistusi kipuvad tegema.
Andke natuke aega, et praegused arstitudengid ja arst-residendid ja noored arstid vanemate kolleegide patsiendid üle võtaks ja Te veendute mu sõnades ise!
huh, nüüd tuli tõesti pikk kommentaar :)
Aga olge terve ja vastutage ise oma tervise eest- hoidke end ja ärge endale suitsu-alko-narko-stressi-ületöötamise jmt liiga tehke.
Dr.I
Tunnistan, et soovisingi teemasse provokatsiooni sisse kirjutada ja et see just esimesena arsti ennast kirjutama sundis, tänud!
Tore, et nüüd siis uutele arstimudelitele installitakse ka suhtlemistarkvara kohe peale :)
Eelmise sajandi lõpus seda veel ei olnud, kuid õnneks läheb aeg edasi. Loodetavasti saab varsti ka uus haiglajuhtide põlvkond rohkem võimu ning haiglates juurutatakse tõesti väärtused, mis võimaldavad ka patsiendil end inimesena tunda.
Edu töös, Dr. I!
Avastasin su blogi täna ja pole veel jõudnud teisi sissekandeid lugeda. Loen kindlasti!
Panen vastuseks su sissekandele oma kommentaari Delfist:
Lähtukski selle igati tervitatava artikli juures ühe kommentaatori väitest
Inimesed unustavad, et arstid on täpselt samad inimesed nagu nad isegi ja neil on sama erinevad võimed ja pühendumuse aste, nagu teistel tegijatel.
Arstiks pürgijate, nn. arstihakatiste seas tuleks tingmata teha läbi kutsesobivustest.
Arstiks õppija peab iga oma ihurakuga tundma, et arst ei ole nagu iga teine inimene, vaid "arst on arst on arst".
Jällegi tsitaat:
Arst ei ole alati vormis ega ise ka terve. Arstide isikuomadused on erinevad, mõni on lobe suhtleja ja omamees. Patsutab patsienti õlale ja sinatab - 'ära muretse papi/mammi!' Teine on järsk ja konkreetne, kuid väga heade teadmiste ja võibolla ka käteosav. Kolmas on rumal, kuid kaasatundlik ja lahke, lohutab ja abistab oma parimate võimaluste piires. Neljas on küüniline ja hoolimatu, kuid osav ja tark. Kui soovib, siis aitab hästi juba ametiuhkuse pärast, kuid inimesest ei hooli. Jne.
Igasugused "järsud ja konkreetsed, küünilised ja hoolimatud, ametiuhkusest upakil" ei tohi saada arstiks. Sellised tegelegu masinatega.
Isegi siis kui arst on väsinud ja haiglane, on ta "arstlikult väsinud ja haiglane". Kui see käib üle jõu, siis on valitud vale amet, amet, mis käib üle jõu.
Kujutage ette kiirabiarsti, kes tuleb öösel kell neli teile abi andma ja jääb teie tugitoolis tukkuma.
Abi andes "ei tohi arst olla väsinud", nagu "skulptoril ei tohi kunagi sülg otsa saada" (Irving Stone "Michelangelo")
Vaatamata kümnetele tuhandetel raviminimetustele, läikivatele kirurgiriistadele ja vingetele diagnostikaaparaatidele, moodustab empaatiavõime ja hea sõna vähemalt poole ravitulemusest.
Mulle meeldis väga see artikli alguses toodud näide residentide patsiendiks olemisest. Maximaalne!
Jätan ka ühe lingikese:www.kiirabi.blogspot. com
Postita kommentaar