Arst on Sprite, patsient on Janu - Janu ei võida kunagi!
Päris üllatav, aga samas hea oli Delfist lugeda Liis Arujärve suhteliselt tasakaalustatud lugu patsiendi ja arsti suhetest Eestis. Paraku ei ole lihtsat lahendust nende suhete paranemisel loota, sest sõjaväemeditsiin, mis Eestis endiselt valitseb ja mida ülikoolis endiselt õpetatakse, ei pea oluliseks ravialuse(!) isiku aktiivset kaasamist. Sõjameditsiinis on oluline kiiresti ravialuse seisund stabiliseerida ning vältida tüsistuste teket kõigi võimalike meetoditega (nt ulatuslik amputatsioon). Hilisem "sõjaveterani" toimetulek ei huvita enam kedagi, peamine on ikkagi "säilitada elu". Sõjameditsiini probleemid on praegu päevakorral ka Ameerikas, kus Iraagi sõja veteranid otsivad ravivõimalusi ja inimlikku abi nii vaimsete kui füüsiliste traumadega.
Pärast Eesti taasiseseisvumist on ka arstid pidanud võtma omaks turumajanduse reegleid a la "klient on kuningas", "ressursid on piiratud" jne, kuid probleem ongi selles, et arstide meelst ei ole patsient klient vaid ikkagi ravialune isik, kellele peab abi osutama. Partnerlussuhted arsti ja patsiendi vahel on esialgu vaid ilus teooria, mistõttu ei arene ka õendus nii kiiresti kui võiks (sest hiaglaid valitsevad siiski arstid) ning hooldajatelgi on mugavam võtta üle arstide suhtlemismall.
Loomulikult on ka teistsuguse suhtlemisviisiga arste-õdesid-hooldajaid, kuid see on pigem tingitud kaasasündinud isikuomadustest ja heast lastetoast, aga mitte sihipärasest harimisest , mis peaks algama tõesti nädalasest "patsiendiks olemise" treeningust ülikoolihaiglas. Äkki ongi nii, et hea arst on see, kes saab arstiks pärast lapsepõlves palju haiglas veedetud aega, mitte ei langeta otsust lootusega "igavesele leivale" ... 
