Laps teab ise, millal sööb

Pikk suvi on möödas ja taas aeg mõtteid mõlgutada. Palju teemasid oleks, millest kirjutada, aga ükski pole veel blogiküpseks saanud.
Suve mõnusamaid blogilugemisi on olnud Kaja lood Soomest, soomlastest, eestlastest, Eestist ja Saaremaast ning sekka ka kommunikatsioonist.
Aga mõtlema ja kirjutama ärgitas hoopis tema viimane lugu emade ja laste suhetest söögilaua ääres. Ei läinud see söögikarikas ka minust ega mu sõpradest mööda, kes väljaspoolt Tartut elades nädalavahetusel koju põikasid - kodus pidi sööma ja "pool siga" pandi ka kaasa, et tudeng raamatukuhja all kokku variseks. Ja on ka klassikud seda oma teostes kirjeldanud - söö poeg, söö veel teine põdrakints ka, mis sest ühest ikka saab ("Mees, kes teadis ussisõnu", Kivirähk).
Jälgides oma silmatera söömisi, on tekkinud mõte, et ega laps ennast nälga ei jäta, kui on mida süüa. Ühel päeval sööb rohkem, teisel vähem ning küsimus on pigem selles, mida vanemad käeulatusse panevad. On ju tehtud ka uurimusi, kus tõestatakse, et söömisharjumused kujunevad välja varases nooruses ning seetõttu ei ole küsimus selles, kas laps sööb, vaid mida ta sööb. Loodus ei luba elusorganismil nälgida ning seetõttu pole vaja muretseda, et laps ühel või teisel päeval ei söö. Eks vanarahvas teadis ka, mida rääkis "nälg on kõige parem kokk" ning seetõttu püüame ise küll vähemasti mitte sundida last sööma, sest ta teab ise, millal sööb. Aga see, mida ta sööb on juba palju keerulisem matemaatika, sest ahvatlusi on nii palju ja kui komi maitse kord juba suus, siis minnaksegi poodi eelkõige kommi ostma...

Pilt: http://www.gutenberg.org/files/16977/16977-h/images/27.jpg