Arst on Sprite, patsient on Janu - Janu ei võida kunagi!

Päris üllatav, aga samas hea oli Delfist lugeda Liis Arujärve suhteliselt tasakaalustatud lugu patsiendi ja arsti suhetest Eestis. Paraku ei ole lihtsat lahendust nende suhete paranemisel loota, sest sõjaväemeditsiin, mis Eestis endiselt valitseb ja mida ülikoolis endiselt õpetatakse, ei pea oluliseks ravialuse(!) isiku aktiivset kaasamist. Sõjameditsiinis on oluline kiiresti ravialuse seisund stabiliseerida ning vältida tüsistuste teket kõigi võimalike meetoditega (nt ulatuslik amputatsioon). Hilisem "sõjaveterani" toimetulek ei huvita enam kedagi, peamine on ikkagi "säilitada elu". Sõjameditsiini probleemid on praegu päevakorral ka Ameerikas, kus Iraagi sõja veteranid otsivad ravivõimalusi ja inimlikku abi nii vaimsete kui füüsiliste traumadega.
Pärast Eesti taasiseseisvumist on ka arstid pidanud võtma omaks turumajanduse reegleid a la "klient on kuningas", "ressursid on piiratud" jne, kuid probleem ongi selles, et arstide meelst ei ole patsient klient vaid ikkagi ravialune isik, kellele peab abi osutama. Partnerlussuhted arsti ja patsiendi vahel on esialgu vaid ilus teooria, mistõttu ei arene ka õendus nii kiiresti kui võiks (sest hiaglaid valitsevad siiski arstid) ning hooldajatelgi on mugavam võtta üle arstide suhtlemismall.
Loomulikult on ka teistsuguse suhtlemisviisiga arste-õdesid-hooldajaid, kuid see on pigem tingitud kaasasündinud isikuomadustest ja heast lastetoast, aga mitte sihipärasest harimisest , mis peaks algama tõesti nädalasest "patsiendiks olemise" treeningust ülikoolihaiglas. Äkki ongi nii, et hea arst on see, kes saab arstiks pärast lapsepõlves palju haiglas veedetud aega, mitte ei langeta otsust lootusega "igavesele leivale" ...

Linlaste arv ületas maakate arvu

Eelmise nädala keskel saabus see päev, kui linnaelanike arv väidetavalt ületas maaelanike arvu. Kes seda täpselt teab, aga nii ühed USA ülikooli teadlased väidavad, põhinedes oma mudelil, mille järgi 23. mail 2007 elas maailma linnades 3,303,992,253 inimest ning maapiirkondades oli inimeste arv 3,303,866,404. (Allikad: Johan Norberg <-- Slashdot <-- Mayday 23: World Population Becomes More Urban Than Rural)

Eestis elas "linnalistes asulates" 2006 aasta lõpus 69,3% elanikest.

Haiglad ritta - üks, kaks, kolm!

Varsti on taas käes aeg, kus haiglate saatus on riiklikul vaekausil. Aastal 2009 loetakse haiglad üle ja vaadatakse, mida nad teha oskavad ning otsustatakse, mida nad edaspidi teha võivad. Aga selge on see, et niipalju aktiivravi pakkuvaid haiglaid kui täna meil on või mõned aastad tagasi oli, meil vaja ei ole. Peamiseks põhjuseks ikka kvaliteet ja kättesaadavus, sest ühel väiksel haiglal kaugel maanurgas on väga raske leida omale kõrgelt kvalifitseeritud arsti, kes riskiks oma professionaalsete oskustega isegi väga suure palga nimel. Pigem on arstile ikka oluline, et jätkuks haigeid, kelle heaks oma (pidevat-püsivat uuendamist vajavaid!) teadmisi või käteoskust (pidevat-püsivat harjutamist vajavaid!) rakendada.
Aga väikehaiglatel on oma koht päikse all kindlasti ning sel aastal toimuvad mitmed haiglate konverentsid on ka selle koha otsimisele pühendatud. Esimesena sai sellega hakkama Lõuna-Eesti Haigla, millest kirjutab Ain ning tulemas on Viljandi Haigla 5. aastapäevale pühendatud konverents.

Esimese digitaalse video laenutus tasuta!

Jah, nii võiks kõlada Elioni reklaamlause, millega saaks enamikku Elioni digi-TV vaatajaid õpetada videosid üle neti laenutama. Sest esimene kord on võibolla keeruline teistele teadamata PIN koodi (0000) sisestada.
Ja kui see nüüd nii juhtuma peaks, siis palun saata tshekk minule, sest mul on tunnistajad idee esmakordsel mainimisel... kui on ;)

Müüja, kes ei taha müüa

Ma ei saa aru, kuidas müümise kunst enamikest müüjatest nii kauge kaarega mööda on läinud! Arvestades seda, kui palju on igasuguseid müügikoolitusi ja muid kursusi a la Peep Vain, on müüjate müügioskused peaaegu null. Ma ei tea müümisest professionaalses mõttes midagi, kuid kliendina tahaks vaba raha eest saada maksimaalse rahulolu ehk siis materiaalse ja emotsionaalse rahulduse asjade soetamisest.

Ostsin reedel kingituseks EMT esindusest SonyEricssoni sinihambaga vabakäeseadme ühele armsale äriemale J emadepäevaks, kuid kinkimisrõõmu kõrval jäi osturõõmust vajaka. Klienditeenindaja(=müüja) ei suutnud mulle vist ühtegi õiget tehnilist fakti asjakese kohta öelda, sest polnud vaevunud karbi pealt infot lugema. OK, ma olin veidi internetist enne uurinud ja teadsin mind huvitavaid üksikasju, kuid ühes pisikeses esinduses, kus on müügil ca 30 telefoni ja mõnikümmend muud jublakat võiks ju müüja (eriti veel mees, sry eelarvamuse pärast) hallata kogu infot ning tuua välja head-vead, mille põhjal saaksin teadliku otsuse langetada. Aga ei, kutt oli tumba ja näitas välja, et tegelikult ikka ei viitsi ta seda asja mulle müüa, aga kui ma peale käin ja kui mul oma rahaga muud teha pole, siis võib ju kah… Ja nii jäigi asja ostmisest rahulolu saavutamata, sest hinge jäi kripeldama, kas see on ikka sellest kehvast valikustki parim variant!

Aga unistada ju võib, et kunagi saabuvad taas ajad, kus lähed ostma kasutatud autot, aga väljud salongist uue autoga, sest müüja "rääkis su ära" ja müüs sulle sinule 100% sobiva ja kvaliteetse kauba. Kas automüüja, kes reklaamib oma autosid kui "auto emocion", on ikka kindel, et müügimehed seda emotsiooni ka kliendile üle kannavad?

Rahvamalevlaste ja ühiskondlike autoinspektorite väljaõpe

See on nüüd siis käes - abipolitseinikud, keda vanasti kutsuti rahvamalevlasteks või ühiskondlikeks autoinspektoriteks on nüüd siis rahva kallale lastud.
Sõitsime eelmisel nädalal Merivälja teel 30 km/h alas tavapärase kiirusega, millega seal juba aastajagu kogu autokolonn liigub - 70-80 km/h. Suures abipolitseinike väljaõppevajaduses on igasse liikluspatrulli istutatud "pärisüpolitseiniku" kõrvale "abipolitseinik", kellele tubli pärisnaispolitseinik tahtis vist karmi õppetundi anda ning võttis meid kui esimesena startinuid rajalt maha. Muidugi, 30-alas üle 70 km/h liikumine on justkui võrdväärne 90-alas 130+ km/h kihutamine, aga... tegelikult ei ole ju, sest kaherajalisel sõiduteel siledal asfaldil on 30 km/h liikumine mõttetult aeglane (isegi linnas) ja kui seda teeks, siis sõidaks jeepid teistest lihtsalt üle... Pealegi ei osalenud abipolitseinik autos protokolli koostamise näitlikul õppetunnil, vaid tegi aega parajaks suvaliste autode peatamise ja dokumentide kontrollimisega (mida vist ilma põhjuseta teha ei tohiks!?).
Loo moraal: sellisel teelõigul antud liiklustingimustes (õhtune hõredama liikluse aeg) karistamine ei oma mingit kasvatuslikku ega karistuslikku efekti, sest see oli mõttetu aktsioon, mis üldise liikluskultuuri parandamisele kuidagi kaasa ei aita (järgmisel hommikul oli Järvevanal keskmine liikumiskiirus 90+ km/h ning vajadus liikluse rahustamise järele oluliselt suurem). Seega, jääbki tunne, et abipolitseinikest tahetakse teha rahvamalevlasi või ühiskondlikke autoinspektoreid.

Venemaa võitis Eurovisiooni!

Igasugu arvamusi on juba koormate kaupa avaldatud ja põhiline arvamus on, et Balkanimaad (või Ida-Euroopa) hakkavadki Eurovisioonil ilma tegema. Üks põhjuseid on ka Ida-Euroopa ja Balkanimaade immigrantide suurenev hulk "vanades riikides", kes mujal saavad oma riigi eest hääletada (nt leedu-läti kogukond Iirimaal on juba väga suur).
Panin kokku väikse tabeli, milles on esitatud punktide arv juhul, kui poleks arvesse võetud nn rahvuslikul-geograafilisel pinnal antud punktid. Punktide 8-12 arvestamata jätmisel selgub, et Eurovisiooni võitja oleks pidanud olema Venemaa Ukraina ja Serbia ees. Lisaks on näha, et kõige rohkem hääli sai oma emigrantidelt Türgi (pole uudis ju!), kes ilma suurte punktideta oleks langenud vähemalt 7 koha võrra ning palju kõrgemal oleks võinud olla ka Saksamaa ja Ungari.

Nojah, kes ei teaks ütlemist - "There are three kinds of lies: lies, damned lies, and statistics" (Benjamin Disraeli, Mark Twain), aga veidi arvulist lisainfot üldisele arutusele ikka :)

Eurovisiooni tulemused 2007 (Eurovision Song Contest Results 2007)	Ametlik tulemus (Official results)	Ilma 12 p. (Without 12 p)	Ilma 10 p. (Without 10 p)	Ilma 8 p. (Without 8 p)	Kohapunktide summa (Sum of score points)	Kohtade vahe (Difference of scores)
3. Russia	207	171 (2)	129(1)	161(1)	7	2
2. Ukraine	235	175 (1)	145(2)	105(3)	8	0
1. Serbia	268	160 (3)	140(3)	92(4)	11	-2
5. Bulgaria	157	145(5)	115(4)	107(2)	15	1
7. Greece	139	115(7)	85(7)	69(6)	26	2
9. Hungary	128	116(6)	106(5)	66(8)	27	3
6. Belarus	145	109(9)	79(9)	63(9)	32	-1
12. Georgia	97	85(12)	85(8)	77(5)	37	4
10. Moldova	109	97(11)	77(10)	69(7)	38	1
11. Bosnia- Herzegovina	106	106(10)	86(6)	46(12)	38	1
4. Turkey	163	103 (4)	43(15)	43(13)	42	-7
8. Armenia	138	114(8)	54(12)	30(15)	42	-4
15. Slovenia	66	66(14)	66(11)	58(10)	50	2
13. Romania	84	60(15)	50(13)	42(14)	55	-1
19. Germany	49	49(17)	49(14)	49(11)	61	4
14. FYR Macedonia	73	73(13)	33(16)	17(19)	62	-2
16. Latvia	54	54(16)	24(18)	24(17)	68	-1
17. Finland	53	29(19)	29(19)	29(16)	70	-1
20. Spain	43	31(18)	31(17)	23(18)	73	1
18. Sweden	51	27(20)	17(21)	9(21)	80	-2
23. United Kingdom	19	7(23)	7(22)	7(22)	83	1
21. Lithuania	28	16(22)	6(23)	6(23)	89	-1
22. France	19	19(21)	19(20)	11(20)	90	0
24. Ireland	5	5(24)	5(24)	5(24)	96	0
……
22. Estonia (in semi-final)	33	33(22)	33(21)	25(21)

Emakook - süüa või mitte

Traditsioonilises Hiina meditsiinis arvatakse, et hormoonirikka platsenta (eesti keeles emakook) söömine aitab vältida sünnitusjärgse depressiooni teket (jah, hormoonisisaldus on kõrge ja platsentat kasutatakse ka ravimite tootmisel, kuid...). Mõningaid seoseid võib ju tuua loomariigist, kus imetajad söövad platsenta pärast sünnitust ära (platsentofaagia), aga inimesel peaks selleks puuduma igasugune vajadus. Dr Peter Rost arvab oma blogis, et see on võibolla samm edasi kannibalismist. Ja mõni päev tagasi siis sealsamas riigis uudis sellest, kuidas haigla keeldub naisele platsentat andmisest.
Ka Eesti perekooli foorumis on hiljuti vastav teema arutlusel olnud, kuid pigem eelistavad eestlased lapsele õnne tuua emakoogi peitmisega äsjaistutatud puu alla.

Keda huvitab teaduslikum käsitlus, siis lugemiseks: Marika Mikkor, "Platsenta söömisest tänapäeva Eestis maailmatraditsiooni taustal: Tabud teaduses ja elus", Akadeemia 2006, 3. lk. 593-610.

Magus valge surm

Kuna minu igapäevane tegevus on seotud tervishoiuga, siis edaspidi püüan kirjutada ikka rohkem ka tervise teemadel, sest vastav temaatika Eesti blogosfääris pole eriti kajastamist leidnud.

Alustuseks aga link leheküljele, kus on loetletud 76 ohtu, mida suhkur endas peidab - The Dangers of Sugar. Muidugi ei tähenda see, et igaüks, kes suhkrut tarbib, saab kõik hädad külge nii nagu kõik suitsetajad ei sure ka kopsuvähki.
Ja suhkruga seoses vaata ka uudist minu uudisteribal - diabeeti (suhkruhaigusesse) sureb maailmas samapalju inimesi kui AIDSI. Tegelikult ongi oht tõsine, sest kasvab just II tüüpi diabeedi esinemissagedus, mis ei ole kaasasündinud. Ka Eestis on heaolu kasvades tekkinud oht "rasvumisepideemiaks", kuigi praegu on seda veel vähe tunda. Aga vaenlane ei maga ning sellest ehk edaspidi.
Joonis: Rasvumise esinemine 7-11-aastaste laste hulgas valitud riikides (WHO)

"Inimene peab sööma, et elada, aga mitte elama, et süüa!"

Mobiil-ID

Mulle meeldib uusi asju katsetada ja nii polegi miskit imestada, et vahetasin oma vana SIM-kaardi uue "Mobiil ID" kaardi vastu. Kaart nagu kaart ikka, aga võimaldab mobiili vahendusel sooritada toiminguid, mida praegu sai teha ainult ID-kaardiga.
Esimene väike takistus tekkis, kui tahtsin kohe panka minna, aga pank teatas, et mobiil-ID aktiveerimata... Siin tuli appi siis ID-keskus, kus saab mobiil-ID aktiveerida. Ja siis oligi kõik korras :) Isegi Firefox töötab ja tunnistab sellist identifitseerimist.
Teine ja vähemoluline puudus tänases kiires maailmas seisneb identifitseerimise ajakulus, sest vähemalt kaks sõnumit saadetakse kogu protsessis, lisaks andmete kontrollimisele. Aga pole hullu, võib ju oodata ka.
Kolmas jama, mida tähele panna - mobiilil ei tohi olla klahvilukku peal, muidu ei tule esimest kontrollsõnumit kohale!
Aga kokkuvõttes on ju tore, et võimaluste aken laieneb, kuigi seda enam tekib kahtlusi-kõhklusi süsteemi jätkusuutlikkuses.

Mõte areneb

Tore, ma polegi oma mõtetes üksi. Jätkuks minu eilsele blokkelile (mõtlesin, et blogi sissekannet võiks nimetada just nii "blokkel, blok(ke)li, bloklit", mh sarnasus on sõnaga "artikkel") on hea meel tõdeda, et Jaano-Martin Ots (blogi jmo elust ja asjadest)muretseb ka uudiste kättesaadavuse pärast kriisiperioodil ning pakub välja võimaluse uudiste kopeerimiseks näiteks dotcomi või dotnet serveritesse . Andke veel huvitavatest-kasulikest ideedest teistele teada!

Info ja sõbrad

Lühikese ajaga on selgeks saanud on-line infovahetamise ja uudisteportaalide võimekuse piirid. Kolmas maailmasõda ei pruugi tõesti seisneda kellegi füüsilises hävitamises tuumapommiga, vaid keskpika suremisprotsessi võib esile kutsuda ka massiivsete virtuaalrünnakutega mööda valguskaableid. Tõenäoliselt polegi vahet, kas rünnata valitsuse ja ajaleheportaale või pommitada energia-transpordi-veevarustuse jne infosüsteeme, mille tulemusel jääb riik pimedaks ning sureb janusse. See on küll tehnikakauge tähelepanek, aga äkki aitab portaalide elujõudu üleval hoida nn Skype-efekt, kus kõik süsteemis osalevad arvutid on omamoodi vaheserveriteks infole (ka Joost-TV kasutab sama põhimõtet vist) ning küberrünnakuid on ehk ka raskem korraldada.

Olen kogu aeg mõelnud, kui haavatav on tänane arenenud maailm, kus kogu elutegevus tugineb elektronide (elekter) ja/või footonite (internet) voole mööda kaableid. Tavaolukorras nii kindlana näivad süsteemid näitavad oma haavatavust kriitilistes situatsioonides ning siis ei ole elutähtsa info hankimisel abi millestki muust, kui sotsiaalsest võrgustikust, kus info võib levida (küll ka moonutatult, aga siiski) lühikeste helilainetena vägagi kaugele. Seepärast sõbrad, unustage Internet (ma ise püüan ka, vähemalt mõneks ajaks, sulgeda igasugused feedreaderid) ja otsime üles oma sõbrad!

Kes teab ussisõnu?

Kivirähk on nõid või selgeltnägija. Ta kirjutab oma viimases raamatus, kuidas mets-eestlased kaotasid oma maailma ning isegi Põhja-Konn ei saanud midagi teha (olen raamatuga alles poole peal, mistõttu ei tea, kuidas see lõpeb) ehk siis Tallinna mässust. Aga Kivirähk ei kirjuta mitte eestlastest, vaid hoopis nõukogude inimestest, kelle hulgast üha rohkem ja rohkem on läinud tsiviliseeritud ja vabasse maailma elama. Eestlaste püha hiis oma haldjatega, millesse ükski loom ei võinud jalgagi tõsta, on venelaste Tõnismägi pronkskuju ja vanaisade vaimudega. Ja siis tulevad valitsuse metsalised ja hävitavad püha paiga. Ei aita siin ka päris-venelaste sisin, sest nende ussisõnad enam meie peale ei mõju!
Aga muretsema paneb (ikka veel!?) see, kas keegi teab ussisõnu, mis paneks linnapea suu lukku ning uinutaks k-erakondlased nagu hundid laudas tuttu? (Kivirähk kirjutab, kuidas huntidel kõrvad vaiku täis topiti, et neile ussisõnad ei mõjuks, kuid jamaks läks seetõttu, et vaik jäi kõrva igaveseks ning hundid hakkasid lihtsalt omapead tegutsema...) Kas riigis peaks kohe uued valimised välja kuulutama, et enne lõplikku kõrvade vaigutamist see laut koos huntidega kaduvikku kaoks ja need kes võimelised on, sünniksid ümber tulevikku vaatavateks riigikodanikeks?
P.S. Tänastest lehepaladest meeldis mulle Mihhail Lotmani artikkel Postimehes (on-lines praktiliselt võimatu lugeda hetkel), kuna selles rõhutatakse nimetamise-nimede tähtsust ning Öise Vahtkonna rituaalset tausta, mille valguses võib Tallinnas toimunut käsitleda ka kui viimset ohverdamist punakangelaste vaimudele.

Autoteenindaja pole klienditeenindaja

Et kõik ausalt ära rääkida, siis tuleb alustada sellest, kuidas sõber rääkis loo, mille ise oleks võinud blogis avaldada. Aga kuna ta seda seni teinud ei ole ja täna just kohane päev töötavast rahvast rääkida, siis panen ise loo kirja (loodan, et see on veidikenegi lähedal sellele emotsioonile, mis valdas sündmuste keskel viibijat :)

Läks sõbra naine autoga teenindusse. Nagu ikka vaadati siit ja koputati sealt ning lõppeks vist ka miskit parandamisväärset leiti. Kuna auto omanikule ei vaevutud tähtsa töö kõrvalt töö ja aja kohta selgitusi andma, siis suhtleja inimesena palus naine autoremondilukksepal (või mis-iganes-nimega-remondimees) selgitada, mis neljarattalisega tehakse. Aga nagu ikka, annab jumal kuldsed käed ja kahvatu kõnekeskuse hallolluses - remondimees ei suutnud piisavalt selgitada kopsimise- keeramise vajadust ning hea kui üldse vaevusi mõne mhmh-i kuuldavale tooma. Seepeale sõbra naine päris, et kas härra KLIENDITEENINDUSEST on midagi kuulnud.
Aga ega härra siis rumal olnud - vaadanud naisele süütute silmadega otsa ja öelnud seda, mida teadis - "Meil on siin AUTOTEENINDUS mitte KLIENDIteenindus!"

Seega, kui juhtumisi, keegi oskab öelda, kus asub mõni tänapäevane klienditeenindus, siis andke aga lahkesti teada :)