Tahan teiega jagada ühte mõtlemapanevad lugu elust, progressist ja innovatsioonist. Paljud meist on tööd tehes tunnetanud, et täna tegeletakse asjadega, mis oleks pidanud juba tehtud olema ning samal ajal on tegelikult vaja juba tegeleda tulevikuasjadega. Kokkuvõttes tähendab see tegelemist mõttetute asjadega.
Aga vaadake seda lugu "Shift happens", misvkirjeldab, kuidas maailm muutub lähiaastatel tundmatuseni ning andke teada, kui te sellest miskit arvate :)
Inimene tõi karubeebi metsast koju, mängis emmet-issit kuu aega ja siis ajas minema. Teised inimesed annavad edaspidi karule aastaid süüa ning surmani süütu karupreili ei saa ealeski teada, kui hästi maitsevad omakorjatud pohlad sügisel ja kõhtu vabastavad jõhvikad kevadisel rabal! Mett saab karutüdruk nautida rohkem kui kohtamata sõbrad metsas, kuid see ei tee tema elu magusaks, ega ju!
Karubeebi on nagu kõik beebid - nunnud ja pehmed, armsad ja jonnakad, mänguhimulised ja mõnulevad... Kaisukarudel ei ole ealeski nii pehmet kasukat ega SELLISEID karukõrvu ning nad ei lutsuta kunagi oma käppa nii vahvalt ja häälekalt!
Hoolimata sellest, et karubeebit on mõnus süles hoida ja see, kui karumõmm su näppu närib, tajumatu müstika, tahan siiski Päntu ees vabandada. Anna andeks Karu, et sa ei saa enam kunagi oma elu elada, sest Inimene ajas su ema minema!
P.S. Kuna karubeebist on nii palju juba räägitud, siis selle kõige foonil on veelgi olulisem see mõõtmatu töö, mida Nigulas tehakse looduse ehk iga üksiku taime, looma, linnu, kala, putuka ja kõigi elusolendite loomulike elupaikade hoidmiseks!
P.S.S. Ja see, et karud mett armastavad ei ole muinasjutt vaid sulatõsi! Ainuke, milles pidi pettuma on see, et karubeebi ei tee mõmm-mõmm-mõmm :) :) :)
Ei tahaks üldse sel teemal sõna võtta, aga viimaste päevad sündmused panevad iga vähegi aju ja südamega inimese siiski mõtteid mõlgutama elu ajalikkusest ja haprusest.
Alles see oli, kui paljud meist seisid kuskil metsade vahel ja hoidsid kinni imeõrnast lootusest laulda end vabaks. Alles see oli, kui tankid sõitsid läbi Eestimaa ja tänu teab-kellele lahkusid tühjendamata hülssidega tuldud teed. Ja ega seegi ammu ei olnud, kui eelmise verinoore vabariigi valitsuse esimene läkitus oma rahvale oli "Isamaa on hädaohus!"
Sellest kõigest hoolimata oleme mõne viivu saanud nautida vaba olemist ning ajas ja ruumis rändamist, mida minu vanemate ja vanavanemate põlvkond samas eas teha ei saanud. Ja nüüd siis see mäss pealinnas, mille põhjuseks väidetavalt pronksi valatud eesti mehe kuju äraviimine teisele rahvusele koduseks saanud paigast. Lõpuks ometi, öeldakse, ja ehk oleks Mart nooruse uljuses võinud seda ikka aastaid tagasi teha, siis poleks saanud viha tuha all niikaua küpseda, aga kes teab...
Aga see kõik on tühine hetk Elu pikas ajaloos ning hoopis tahaksin küsida, kas on mõtet unistada sarnasest elust väljaspool Maad, kui see ikkagi seisneb julmuses, vihas, ja tühises võimutsemises ideede nimel, millel pole Elu edasikandmisega mitte midagi ühist. Kas Inimene muutub sellest paremaks, kui lõpuks ometi kuuleb arusaadavad raadiosignaali valgusaastate kauguselt? Kas tekib Inimesel soov tundma õppida signaali saatja elu ja kombeid või jääb ainukeseks sooviks leida uusi väljakutseid varanduse kokkuajamiseks?
Kuhu läheb tigu, sinna läheb ka tema maja. Kas keegi on kunagi näinud, kus asub teo majas prügikast? Peale limase jälje ja ärasöödud taimelehtede ei näe me teo elutegevusest mingeid märke (võibolla teoteadlased näevad, kes teab...)
Aga inimene, lihtne külaelanik või vähemlihtne papikummardaja, ükskõik, jätavad oma elutegevusest suuri ja märgatavaid märke. Kes õuenurka, kes metsa alla, kes maanteekraavi... Kahe ja poole päevaga tassisid ümberkaudsed 20-30 majapidamist valla kulul (maksumaksja kulul tegelikult ju) tellitud prügikonteineri mitmesugust risu täis. Tundub, et see on paljude majapidamiste aasta tipphetk, kui saab aastaga kogutud rämpsu-kilakola käru- ja pagasnikutäite kaupa "võõrasse" konteinerisse tassida.
Mina ei tea, miks inimesed nii teevad, et koguvad aasta otsa rämpsu-solki kuuri või garaazhinurka ning ootavad, et keegi kuskil hoolib, et kogu see risu ei satuks naabri või riigimetsa. Aga kui ühel kevadel jääb konteiner-kevadekuulutaja saabumata, sest hoopis toredam oleks nende kümnete tuhandete kroonide eest ehitada küla muruplatsidele lastele mänguväljakuid või joonida metsa matkateid värske õhu hingamiseks, mis siis küll saab? Kas inimesed surevad oma rämpsu sisse ära?
Jah, absurd on see, kui "millise" autoga veetakse vana tugitool ühiskonteinerisse ja trambitakse prügikoorma otsas, et veel viimased prügikotid kuhja mahuksid. Või on see hoopis vabadus elada nii kuis süda soovib, sest raske tööga on see vabadus enesele kätte võideldud ja miks peaks kallist raha kulutama isikliku prügikasti muretsemiseks, kui head vallaametnikud sinu teenitud tulu eest sulle konteineri kodutanumale organiseerivad.
Tere! Siin ma siis nüüd olen. Nii nagu ma ise kasvasin ema kõhus 9 kuud, küpses ka blogi sünd mu peas nagu väike inimlaps. Siiski sündis ta veidi enneaegsena - nii 4-5 nädalat enne tähtaega, kuid pole ju paremat päeva sündimiseks, kui minu enda sünnipäev!
Pole midagi, arstid ütlevad, et lootena raskusi tunda saanud või enne õiget aega siia karmi maailma sündinud lapsed on elujanusemad ja kasvavad kiiresti järgi oma bioloogiliselt sama vanadele kaaslastele. Loodan, et see mõtteleht otsatus virtuaalmaailmas on sama elujanune ning elab vähemalt sama kaua kui aju, kelle väljamõeldud mõtted siin elustuvad ja teiste mõtetega segunevad.
Palju õnne, mu blogi, ja loodan, et meist saavad head sõbrad, kes liidavad endaga palju teisi toredaid kaaslasi laias maailmas!
"OZXpsQAtcx"
