Karuteene

Inimene tõi karubeebi metsast koju, mängis emmet-issit kuu aega ja siis ajas minema. Teised inimesed annavad edaspidi karule aastaid süüa ning surmani süütu karupreili ei saa ealeski teada, kui hästi maitsevad omakorjatud pohlad sügisel ja kõhtu vabastavad jõhvikad kevadisel rabal! Mett saab karutüdruk nautida rohkem kui kohtamata sõbrad metsas, kuid see ei tee tema elu magusaks, ega ju!
Karubeebi on nagu kõik beebid - nunnud ja pehmed, armsad ja jonnakad, mänguhimulised ja mõnulevad... Kaisukarudel ei ole ealeski nii pehmet kasukat ega SELLISEID karukõrvu ning nad ei lutsuta kunagi oma käppa nii vahvalt ja häälekalt!
Hoolimata sellest, et karubeebit on mõnus süles hoida ja see, kui karumõmm su näppu närib, tajumatu müstika, tahan siiski Päntu ees vabandada. Anna andeks Karu, et sa ei saa enam kunagi oma elu elada, sest Inimene ajas su ema minema!

P.S. Kuna karubeebist on nii palju juba räägitud, siis selle kõige foonil on veelgi olulisem see mõõtmatu töö, mida Nigulas tehakse looduse ehk iga üksiku taime, looma, linnu, kala, putuka ja kõigi elusolendite loomulike elupaikade hoidmiseks!

P.S.S. Ja see, et karud mett armastavad ei ole muinasjutt vaid sulatõsi! Ainuke, milles pidi pettuma on see, et karubeebi ei tee mõmm-mõmm-mõmm :) :) :)