Eksoplaneet ja Tallinna mäss

Ei tahaks üldse sel teemal sõna võtta, aga viimaste päevad sündmused panevad iga vähegi aju ja südamega inimese siiski mõtteid mõlgutama elu ajalikkusest ja haprusest.
Alles see oli, kui paljud meist seisid kuskil metsade vahel ja hoidsid kinni imeõrnast lootusest laulda end vabaks. Alles see oli, kui tankid sõitsid läbi Eestimaa ja tänu teab-kellele lahkusid tühjendamata hülssidega tuldud teed. Ja ega seegi ammu ei olnud, kui eelmise verinoore vabariigi valitsuse esimene läkitus oma rahvale oli "Isamaa on hädaohus!"
Sellest kõigest hoolimata oleme mõne viivu saanud nautida vaba olemist ning ajas ja ruumis rändamist, mida minu vanemate ja vanavanemate põlvkond samas eas teha ei saanud. Ja nüüd siis see mäss pealinnas, mille põhjuseks väidetavalt pronksi valatud eesti mehe kuju äraviimine teisele rahvusele koduseks saanud paigast. Lõpuks ometi, öeldakse, ja ehk oleks Mart nooruse uljuses võinud seda ikka aastaid tagasi teha, siis poleks saanud viha tuha all niikaua küpseda, aga kes teab...
Aga see kõik on tühine hetk Elu pikas ajaloos ning hoopis tahaksin küsida, kas on mõtet unistada sarnasest elust väljaspool Maad, kui see ikkagi seisneb julmuses, vihas, ja tühises võimutsemises ideede nimel, millel pole Elu edasikandmisega mitte midagi ühist. Kas Inimene muutub sellest paremaks, kui lõpuks ometi kuuleb arusaadavad raadiosignaali valgusaastate kauguselt? Kas tekib Inimesel soov tundma õppida signaali saatja elu ja kombeid või jääb ainukeseks sooviks leida uusi väljakutseid varanduse kokkuajamiseks?