Ajalooline mälu - abimees või painaja

Järjeks eelmisele postitusele ja tagasisidele tekkis mul mõte, kas üldse on vaja sellist jama "laste jaoks hoida". Kas nende elu ja maailm muutub sellest teadmisest paremaks? Kas see teadmine väldib sarnastesse olukordadesse sattumise tulevikus? Kui, siis pakuvad need teadmised parimal juhul mõningad võimaluse ellu jääda sarnastes olukordades, kus tuleb vajadusel osata varjata oma tegelikke mõtteid ja tundeid.
Mis väärtust on laste jaoks teadmisel, et meie laste vanemad (ehk meie) said banaani ja mandariine süüa kord aastas enne jõule ja siis ka piiratud koguses? Samal ajal on maailmas piisavalt kohti, kus lapsed ei saa iga päev süüagi... ehk tegelikult polnud nõukogude "õnnelikul lapsepõlvel" ju suurt häda miskit. "Suurtel inimestel" (meie vanematel ja vanavanematel) olid oma elumured, millest meie ei tea õieti midagi ning vaevalt, et see teadmine aitab meil elada oma tänast elu paremini. Jah, aeg-ajalt võib ju mõelda, et oma lastele tahame paremat elu kui oli meil endil, aga vaadates tänaste laste ("karmi") elu ei saa eriti kindel olla, et hoolimata banaaniküllusest ja piirideta maailmast on nende lapsepõlv parem kui meil omal ajal.
Samas jääbmõte virtuaalse NSVL või Orwelli kirjeldatud maailma arvutimänguks vormimisest ikkagi päris ahvatlevaks :)